Vahel tundub, et elu teeb minuga nalja. Päriselt. Täna ka. Päris naljakas oli. Haha. :P

Üks ja kaks lepivad kokku kohtamise. Üks läheb sinna õigeks ajaks kohale, ootab veidi, teist ei tule. Üks helistab – “Föön välja lülitatud või teeninduspiirkonnast väljaspool”. Ahsaraisk. Hea küll, tellib prae, sööb prae ära. Teist ikka ei tule. Föönib uuesti. Sama lugu. Hästi. Laseb jalga ning mõtleb kuidas päev nüüd sellise ootamatusega õhtusse saada.

Vähemalt teine pool heastas oma möödalaskmise hiljem samal õhtul :D

Jõudsin eile umbes kell 22:45 koju ning ega suurt midagi ei viitsind teha enam. Toakaaslane oli hankinud kusagilt Saag 3-e. Otsustasime vaadata.
Igatahes mäletan selgelt, kui vastikult verine ja tülgastav see film oli. Võeh. Tuletas mulle jälle meelde kui vähe mulle meeldib verd näha. Mitte kunagi enam ei vaata seda. Ma ei ole nõrganärviline, öösel magasin nagu vana rahu ise, aga veri, huh. Jube.

Oled seda päris mitu korda varemgi teinud. Hea on, paned parema jala maha, paned vasaku jala maha, teed parema silma lahti, teed ka vasaku silma lahti. Parem läks kinni, kurat, pingutad, avab ennast uuesti. Pakid pea kokku, tõused silmi kissitades jalule ning neid teineteise järel avades liigud akna juurde, tõmbad kardina eest ja trahh – silmad kinni jälle. Valgus voogab tuppa. Hakkad uurima, kus riided on. Sokid on maas, särk ripub tooli küljes, püksid on kitarrikoti peal. See on omakorda diivanil spordikoti peal, diivan on tegelikult igast riideid täis, vist kõik eelmise päeva omad laiali. Okei, võtad kapist puhta särgi, lõhnab hästi, paned selga. Kaevad riietehunnikust mingid püksid, tõmbad jalga, maast leiad sokid, täitsa puhtad veel – sobib. Kurgus kõrvetab janu. Liigud köögipoolele, et filtreeritud vett võtta, valad, ainult pool tassi jääb tühjaks, pekki, hästi, lased märjukesel ennast kosutada – vähe – rabad pudeli ning ruttad seda täitma. Tagasi – paned pudeli veefiltri peale, ning suundud arvuti juurde, paned Elvise mängima sealt, kust eelmisel päeval pooleli oli jäänud. Vesi sai valmis, Elvisel tuleb lahe lugu, üritad kaasa laulda. Ei tule välja, loobud laulmisest ning otsustad vett juua. Vaatad külmkappi, seal haigutab tühjus, oeh. On pühapäeva varahommik.

Käisin sulgpalli mängimas, kaotasin peaaegu kõigile. Sain kuldmedali eelmise võistlushooaja eest. Sain suguvõsa tulevase reliikvia – mõõga, mille panin seinale. Istusime sugulastega veidi aega. Läksin koju. Sattusin sünnipäevale. Pakuti alksi, võtsin nats. Sattusin teisele sünnipäevale. Pakuti teist alksi, võtsin terviseks. Mindi sünnipäevalt klubisse, miks? Väga nõme. Mina ei viitsind minna. Läksin ühikasse. Mängisin kitarri, mängisin kaarte, ei joond. Magama sai kell 07:00. Enesetunne on nagu alati – Pretty Damn Good ;)

Metallkeeltega, vestern-tüüpi. Elektroonikaga, et saaks võimuga ühendada? Alvarez või Yamaha? Dean, häh? :P
Okei, okei, piisaks siiski ka mitte-klassikalisest kitarrist, mis kõlaks hästi mahlaselt ja mõnusalt.

Sillu tähistas eile 20 juubelit. Mina ja Viljar läksime ära peale kuute hommikul, siis jäi veel rahvast sinna. Huu. Väga lahe üritus, kõik oli suurepärane – muusika, söögid, joogid, inimesed. Aitäh, Silver, et sa vanemaks said :P

Ei viitsi momendil pikemalt kirjutada. Vbla hiljem. Kes kohal olid, need teavad ja mäletavad.

Nokitsesin täna oma ajaveebi kujunduse kallal, kuna võimalus selleks on antud ning oskusedki olemas. Ükski olemasolevatest kujundustest ei olnud täpselt selline nagu ma tahaks. Ma ei väida, et need halvad oleks – vastupidi – mõned neist on isegi väga head, kuid mulle meeldib, et minu oma on eriline, ainulaadne.

Pagana kehvasti on selle va disaineri andega – seda pole mulle eriti antud. Ideid ei tule üldse, pigista neid nagu maksuametnik pigistab kivist vett. Tavaliselt jäävad mu kujundused hästi lihtsateks. Peamine on funktsionaalsus – kui kasutajaliides on mõnus, ülevaatlik ja kerge silmale ning lihtne kasutada, siis ma olen rahul. Minu rida on ikka rohkem loogika ja muud reaalsemad pudinad.

Tegelikult annaks siia üsna vinget värki ehitada. Päris mitmeid tehnoloogiaid lubatakse kasutada. Eriti meeldib mulle see, et template’id on kohe XHTML Strict 1.0 dokumenditüübiga. Täpselt minu käekiri. Tänapäeva veebile kohane :)

Edit: Tuli välja fakt, et uus kujundus oli saast ning ei töötanud vist IE-ga vms. Võtsin maha.

I believe in memories,
they look so pretty when I sleep,
but there is not enough time.
There is no.. no song I could sing,
there is no combination of words I could say,
but I will still tell you one thing…