Lembelaul 2007
Viis kollektiivi, viis laulu. Ühed paremad, teised kehvemad.
Väga kiireks läks möödunud reedel, kui lugesin mulle saadetud kirjast, et järgmisel päeval on vaja esineda Lembe -ja naljalaulude võistlusel. Meil ei olnud lugugi veel, rääkimata sellest, et oleks harjutanud. Igaljuhul sai kokku lepitud, et kes julgevad ning tahavad osa võtta saavad õhtul kell 19:00 kokku. Nii, julgeid, kes olid esinemiseks valmis, ilmus kohale tervelt kaks tükki – mina ja Lauri Laanmets.
Kirja teel olime otsustanud, et proovime teha hetkel populaarset lugu: Paolo Nutini – “Jenny, Don’t Be Hasty”. Mängisime, laulsime, mõtlesime sõnu. Midagi tuli nagu välja, aga polnud ikkagi päris see, mida vaja. Seis oli pehmelt öeldes sitt. Kuna meil ideid polnud läksime laiali ning otustasime asja järgmisesse päeva edasi lükata. Mõtlesin veel öösel kella kolmeni sõnu. Ühtteist kirjutasin valmis, aga see oli rohkem pastakast imemine, kui kirjutamine. Sõnad ei tulnud head ka.
Hommikul arvas Laanmets, et seda lugu me ei tee. Mõtlesin veidi ning pakkusin välja T.A.T.U – “All the Things She Said”. Refrääni võtaks eile päeva saavutustest – “All the things she said = Oli tüdruk siis”. Päris hea tundus :). Lasin Viljaril kodust trummid tuua, kell pool kaksteist saime kolmekesi konvendis kokku – Laanmets trummidel, mina kitarril. Sõnad mõtlesin muideks trollis linna poole sõites valmis. Sõna otseses mõttes põlve otsas kirjutatud :P Paar tundi harjutasime ning asi hakkas juba ilmet võtma. Ses mõttes, et midagi oli olemas. Mul hakkas kell 14:00 piljardivõistlus, läksin sinna. Proovi tegime uuesti kella 17:30-st 18:30-ni. Mul hakkas isegi laulmine juba välja tulema, aga mitte nii hästi kui oleks meeldinud.
Nojah, aeg oli otsas, vedasime asjad esnemispaika, panime lava juurde paika ja siis närvitsesime. Esinemiskorrad loositi välja, me olime viie esineja seas kolmandad. Nii lisaks sellele, et olime ülivähe harjutanud olid žüriis mingid prominendid ja lauljad ja tont teab mis tegelaed. Profid igatahes. Jess. Meie kord esineda. Läksime lavale, suutsin naeratada nagu ma seda alati teen, vaatasin žürii tegelastele silma, et näidata neile, et ma tean, et nad seal on. Igatahes tegime oma loo ära, ning kukkus jubedalt välja. Sellepärast jubedalt, et trummid olid liiga valjud tagapool rahvas ei kuulnud, mida ma laulsin, kuigi ma suht kõvasti üritasin. Eh, igatahes väga nõrk värk. Kitarri mängida ja sõnu paberilt maha lugeda ning samal ajal publikut vaadata ning ilusti selgelt ja kõvasti laulda pole üldse lihtne pärast kolmetunnist harjutamist. Nii kui lavalt ära saime, oli kohe tunne sees et ega sel aastal võitu ei tule. Ja nii oligi. :)
Märkusena võib öelda, et 2005 ja 2006 aastal me võitsime ülivõimsalt. Tegijaid oli rohkem, ideid rohkem ja üldse – viiekesi on laval julgem olla. Enda kiituseks võib siiski öelda, et ma läksin ja tegin ka raskes olukorras midagi, mitte ei passind kõrvalt.
“Ponks poiss Portugalist”
Refr:
:,: Oli tüdruk siis,
oli tüdruk siis,
meeldis mulle ta,
meeldis mulle ta,
mina talle ka! :,:
:,: See oli liiga hea! :,:1. salm:
Mäletan hästi, kuidas kohtusime,
oli neljapäev selge, taevas sinine.
Esmasest pilgust kohe teadsin ma,
… et oled õige sa!Refr:
2. salm:
Lendasime Portugali puhkama,
et ennast pruuniks päevitada.
Sa märkasid kiirelt üsna pea,
et Portugali mehed on tõmmumad!Refr:
Enne viimast refrääni: 2x
Vaata, mida sa näed?!
Olen šokolaad ma.
Jah, ma olen pruun!Refr:
