Tüür-A, Kummi-Mikk, Kaine Kapten, Raseeritud Leopold ja sõbrad, iga tõmme katab, sitaratas vastupäeva, topeltkapten, vesikarud, puugid (vesipuugid), (öö)laulupeod, makaroniõ i konserviõ, “Hõissaa ja pudel rummi”, Jäger, vasaaak, vasaaak, vasak-parem-vasaaak. Vasak töötab, parem seisab, täiskäik edasi!, “Kui sul tuju hea, siis kõike seda tee!”. Päiksevõetud ja tuulest läbi tõmmatud, korralik väsimus kontides, lihastes ja üldse terves kehas, kustumatud mälestused pagasiks – nii möödusid neli päeva Suur-Emajõe Parvematkal.

Tudengite Parvematk Suur-Emajõel 26. – 29. aprill

Emalaeva töögrupp “Mõistuse ja mõlaga”

Aivar “Tuulesuuna kenereerija” Tugedam
Egon “Vesiorav” Orav
Hillar “Laulupidur” Saare
Karita “Vanemkartograafiaspetsialist” Kivi
Maarja “Tipikate Südametunnistus” Laasu
Mari “Voolusuuna optimeerija” Joosep
Mikk “Kipper” Kimmel
Priit “Lõbus kroonik” Tiganik
Tõnis “Turbodiiselmootor” Agasild
Ruth Ojatalu (amet puudu, kuna lisandus tiimi hiljem)

Sõjaplaan

Jõuda hiljemalt reede hommikul kella 8:00-ks Võrtsjärve juurde Jõesuusse. See on see koht, kust Suur-Emajõgi algab. Alustada 70 km pikkust vesirännakut Tartusse.

Neljapäev 26. aprill

Pakkisin oma asjad kokku eelmisel õhtul. Tõmbasin koti selga, raske oli, meenus sõjaväes kantud koti raskus ja hakkas kergem. Muide, tegu oli väga hästi pakitud kotiga. Selle sisse mahtus nelja päeva söök ja jook, vahetusriided, magamiskott, paks kiirköitja laulusõndaega, pisut tähtsat matkavarustust (pussnuga, tikud, vetsupaber :P). Kõik sinna siiski ei mahtunud, koti külge sain veel kinnitada lebomati. Vasakusse kätte tõmbasin telgi ja paremasse kitarre. Nii see siis algas.

1.I osa – trolliga Mustamäelt rongile. Sõitjad Hillar, Mari ja Priit. Karita tuli rongijaama Kopli poolt. Rongis olid sel ajal Egon, Maarja ja Tõnis.

1.II osa – ja sõit läks Tartusse lauluga.

1.III osa – Maarja ema tuli rongijaama vastu ja võttis meie seitsmiku pakid peale. Algne plaan nägi ette linnaliinibussiga bussijaama sõitu ühes kõigi parvetajate varustusega. Meeldiv üllatus Maarja poolt. Bussikas oli juba teisigi parvetajaid näha; kõigi varustus sai bussi laotud ning jällegi läks sõiduks.

1.IV osa – õhtul jõudsime Jõesuusse. Mikk oli seal meie parve kokku lappinud ja täis pumbanud ilusti. kõik oli vinksvonks. Viskasime varustuse maha ja nööpisin esimese õlle lahti. Trollis oli palav, rongis oli palav, bussis oli palav. Janu lausa kõrvetas kurku, esimene lonks oli nagu õnnistus.

1. ah metsa need osad =) Panime makaronikeetja huugama ning mõne aja pärast kütsime makaroniõ i konserviõ keresse. Õhtu hakkas lähenema, rahvast saabus suudmesse aina juurde, ehitasime lõkkeplatsi ning esimene lauluööpidu algas. Tõin kitarre välja ning nihukseks lauluks läks, et magama ei saand vist enne kahte (viie tunni pärast tuli äratus ning tuli aerutama asuda).

Reede 27. aprill

“Jää Jumalaga Jõesuu, sest tuules oli ramm, ja reisusihiks oli meile Tartu linn.”

Hommikul oli tuul järve poolt. Ilm oli hommikuselt karge, viskasime kraami parve, hüppasime sisse, kõige agaramad leidsid ka aerud üles ning lükkasime ennast jõele. Pärastlõunal virutas meile vihma kaela, schwammiga saime seest kuivatada, poti ka räästa alla sääda. Laagrikohta jõudsime kell 15:00 päeval, mis oli liiga kiire :P. Me poleks tohtinud suure parvega nii kiiresti kimada. Laagriplatsil pakuti meile šampust ja tikuvõileibu. Lõikasime koberil pea otsast. Laulsime pimedas parve juures. Toimus kummaripurgiviskevõistlus. Kartsin puuke. Laulsime veel. Jäin magama.

Laupäev 28. aprill

Me täna siin
ja homme seal
ning ülehomme
kuhu tee meid veab.

Las tolmab tee veel,
ei keegi sellest hooli
ning maha jääda soovi,
sest suvi ootab ees.

Ma ei oskagi seda päeva kirja panna, nii palju toimus, kõik keerleb mu peas, ma ei unusta neid sündmusi mitte kunagi.

Pühapäev 29. aprill

Kõike head, vilgas Tartu linn,
jätma pean mõneks ajaks sind,
sest kuskil jälle on ootamas mind,
üks Tõnismägi.

Samuti vägev. Ma ei taha kirja panna. Jõudsime Tartusse, kaldad olid rahvast räis. Jällegi, midagi sellist, mis jääb eluks meelde.

Lõpp või algus

Tahan südamest tänada kogu meie tiimi, kes need neli unustamatut päeva teoks tegid. Te olete mulle kõik kallid! Aitäh.

http://www.priiit.pri.ee/parvekas.rar
http://picasaweb.google.com/maarjalaasu/Parvekas07
http://www.vanakoolimehed.ee/

Käisin TV3 saate “Võta või jäta” salvestusel, kuid mitte niisama. Lihtsalt niisama pole ju mõtet midagi teha, mingit sorti action võiks ju üritusega siiski kaasneda.

Aga enne kui asjast räägin, ütlen kuidas ma salvestusele sattusin. Laupäeva õhtul või siiski öö hakul kella poole kaheteistkümne paiku võeti Messengeri teel ühendust ning sõnati järgmine lause: “Reigo Kimmel läheb homme “Võta või jäta” saatesse ja tahab kaasa võtta 26 mustas ülikonnas ja kohvriga noormeest; pakkuda on 1 koht.“

Lühikese arupärimise järel sai selgeks, et tegu pole naljaga. Plaanis oligi minna saate salvestusele kohale 26 noormehega, kes on mustas ülikonnas ning mustade prillidega ja kannavad kohvrit. Olin nõus. Selliseid pakkumisi ei tehta iga päev!

Jõudsime poole kaheks TV3 majja. Umbes 10 meest oli nüüd kohal koos meiega. Kokku ei saanud lõpuks 26 vaid 17, aga sellestki piisas täiesti. Meeskonna nimeks või loosungiks pandi “Eluterved elumehed“. Kuid see pole veel kõik, ilmnes, et meile on välja mõeldud ka stsenaarium ja ülesanded, et me lihtsalt niisama ei vahiks seal. Kohvrite peale paigaldasime numbrid, noh kohvri numbrid ühest seitsmeteistkümneni. Mulle sai nr 11. Iga kohvri sisse kinnitasime tarkuse. Need olid selleks, et Reigo saaks suvalisel ajal numbri öelda ning siis saaks vastavalt numbrile tarkusekohvrist ühe abistava õpetuse.

Tarkuseteri tulevikuks:

1. PAREM KOHVER PEOS, KUI KOHVRIVALVUR ÖÖKLUBIS
2. HEA KOHVER TULEB PLIKA ILU PEALE
3. VÕTA KOHVER, MITTE KOHVRI KANDJA
4. EGA RAHA KOHVRIST KAUGELE KUKU
5. KINGITUD KOHVRI SISSE EI VAADATA
6. KES VIIMASENA VÕTAB, VÕTAB PAREMINI
7. 9 KORDA VÕTA, 1 KORD JÄTA
8. ÄRA JÄTA ENNE ÕHTUT
9. JÄTMINE HÕBE, VÕTMINE KULD
10. EGA MAGAVALE VÕTJALE VÕIT SUHU EI JOOKSE
11. KEL JANU, SEE VÕTAB
12. TÄNASIDA VÕTMISI ÄRA VISKA HOMSE VARNA
13. SUUR VÕTT AJAB SUU LÕHKI
14. VÕTJA SAAB TELEVISIOONISKI PEKSA
15. PAREM VÕTTA KUI KAHETSEDA
16. KUI VÕTAD, SIIS PANE KA TAGASI
17. KUI ANTAKSE, TULEB VASTU VÕTTA
18. KUI VÕTAD – KAHETSED, KUI JÄTAD – KAHETSED ROHKEM
19. SEE, KES PALJU VÕTAB, VÕTAB HÄSTI
20. MEIL VÕTMISE EEST PALKA EI MAKSTA
21. IGAL VÕTJAL ON OMA VÕIDUPÄEV

Lisaks sellele tegime kooris ka mõned innustavad laulujupid. Laulud, mis Reigo arvas, et võiksime teha, olid järgmised:

Niisama laulud:

1. Neiukene noorukene, sul on ilus .. kohver.
2. Anna mulle kohver ja küllap ka siis ..
3. Üks kohver seisab trepi peal ..

Kui Reigo küsib meeskoorilt, et mis numbri võtab, siis:

1. Seitsmes on sinu, sest käes on tal kohver ..
2. Teab loodus vaid, teab Isamaa, meil tuleb üksteist ..

NB! Punktide asemel tuleks jalaga kaks korda vastu maad lüüa ..

Saate produtsent ehmatas esialgu ära ja sõnas, et veidi kardab, aga oli nõus. Ja tehtud see saigi. Salvestuse ajal istusime seal, kus publik tavaliselt istub. Meie võtsime terve ühe osa enda alla ning meie pärast paigaldati stuudiosse veel ekstra valgustus, et me ikka ilusti näha oleks. =) Kui salvestus läbi sai, saime sinna tribüünile minna, kus modellid on.

Mõned fotosüüdistused:

Hetkel veel ei ole teada, millal saade eetrisse lastakse.

Tegin täna W710i-ga teise testjooksu. Enne aga kalibreerisin oma sammude järgi ära. Käisin tavaliste sammudega 200m, telefon luges sammud kokku ning arvutas keskmise sammupikkuse, mida kasutab edaspidi muude arvutuste alusena. Prooviks jooksin Nõmmel 2km ringi, telefon näitas pisut vähem, aga see võis olla tingitud sellest, et tõusudel on sammupikkus väiksem. Aga siiski tundub tulemus praegu usaldusväärsem, kui ilma kalibreerimata. Muidugi jooksin pärast kahte kilti edasi.

Distants
7.97 km
Aeg
40:47.46 min
Keskmine kiirus
5:07 min/km
Maksimaalkiirus
3:37 min/km
Põletatud kalorid
576.3 kCal

Mult küsiti hiljuti, kustkohast tuleb inimestel kõrge saavutusvajadus?

Ma ei osanud vastata. Nüüd kui mul on olnud aega järele mõelda, ei oska ma tegelikult ikkagi adekvaatselt vastata. See on raske küsimus.

Esialgu tundub, et kõrge saavutusvajadus võiks olla midagi, mis on seotud äri või poliitikaga. Kuid miks ei võiks seda olla ükskõik millisel elualal (spordis, kunstis, laulmises) või isiklikus elus (inimeste tundmaõppimises, heade sõprade hoidmises, ja veel…)?

Kust see tuleb? See vajadus midagi korda saata? Siinkohal tahaks mainida, et kõrge saavutusvajadus on päris kindlasti seotud tähelepanuvajadusega. Kui võidad olümpiamedali, oled tähtis. Kui võidad üleriigilise laulukonkursi, oled tähelepanu keskpunktis. Vähemalt mõneks ajaks. Ehk selleks, et silma paista, tuleb midagi korda saata ning see vajab julgust. Ettevõtmise julgust. Kogu lugu.

Üks olulisimaid faktoreid silma paistmise saavutamiseks, kui mitte kõige kõige olulisem, on motivatsioon. Pealehakkamisjulgust võib ju kamaluga olla, ent kui lihtsalt ei viitsi, siis ei toimu ka mitte midagi. Kõrge saavutusvajadus käib käsikäes motivatsiooniga. Miks nii? Kui pole saavutusvajadust, pole ju ka olemasolevat motivatsiooni kusagil rakendada. Seega motivatsioon (eriti kui seda üle on) otsib rakendust ning tekitab kõrge saavutusvajaduse. Niisiis peaksime küsimuse ümber sõnastama: kustkohast tuleb motivatsioon?

Motti ei tohi segi ajada kohusetundega, need on täitsa vastandlikud tunded. Kohusetunne on see, mis sunnib kainelt mõtlema, ning kindlates raamides tegutsema, isegi kui tegevus ei meeldi. Motivatsiooni tundmise puhul aga pole juttugi kohusetundest. Moti olemasolu puhul tundub moti objektiga (kellele/millele mott on rakendatud) tegutsemine just see ainuõige tegevus. Kohusetundega on täpselt vastupidi – kohusetunde objektiga tegutsedes on tunne, et tahaks hoopis muud.

Motivatsioon leidmine on väga keeruline, mõnele inimesele piisab moti leidmiseks vaid õhtusest tunniajasest jooksust, teine tahab lihtsalt jalad seinale visata, kolmas tahab suhelda kallite inimestega, jne. Seepärast ei saagi üheselt öelda, kustkohast tuleb kõrge saavutusvajadus. See tuleb igal inimesel erinevast punktist. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, kui tahad kõrget motti, on tähtis leida motti, et see punkt üles leida. Mina olen avastanud ühe punkti, kustkohast minu motivatsioon tuleb.

Tuleb ennast tunda!

Esiteks ei osta ma midagi enne kui pole põhjalikult kaalunud ostu mõtekust. Otsustasin endale soetada uue fööni ning astuda sedasi 21. sajandisse. Minu vana teenekas Nokia 3110 saab nüüd pensile minna, noorem tegija lendas peale – Sony Ericsson W710i.

Nagu enamustel uutel ja värvilistel telefonidel on ka sellel miljon võimalust, mida mul varem polnud. Aga miks ma just selle valisin? Kui ma lähen üksi jooksutrenni tegema, võiks sel ajal muusikat kuulata. Eriti mõnus oleks kuidagi mõõta jooksu aega ning distantsi ja kiirust, täpselt nagu jalgrattaga sõites. See telefon oskab nii muusikat mängida kui ka mõõtmisi teostada. Loomulikult ei ütle see absoluutse täpsusega läbitud vahemaad, aga tänase testi põhjal võib öelda, et teeb seda siiski üsna hästi. Seda siis testimisel tehaseseadetega. On ka võimalus oma keskmise sammupikkuse jaoks kalibreerida – seda ma teen teisel testjooksul!

Distants
8.43 km
Aeg
43:31.08 min
Keskmine kiirus
5:09 min/km
Maksimaalkiirus
2:54 min/km
Põletatud kalorid
610.8 kCal

Olen õnnelik ja rahul. Parim telefon, mis mul on olnud.

Ilus hetk, ilusad inimesed, parim seltskond.

Istusin eile Kakumäe rannas, päike loojunud ja väljas hakkas pimedaks minema; taevas oli selge, tähed särasid. Meri kohises ning paitas kõrvu. Polnud autode mürinat, mitte mitte mingit muusikat peale looduse, olid vaid mõned inimesed, kes rannas jalutasid.

Seal oli hea olla, väga hea, oleks tahtnud sinna jääda.

Better together
Jack johnson

There is no combination of words I could put on the back of a postcard
And no song that I could sing but I can try for your heart
And our dreams and they are made out of real things
Like a shoebox of photographs with sepia-toned loving
Love is the answer at least for most of the questions in my heart
Like why are we here? And where do we go? And how come it’s so hard?
It’s not always easy and sometimes life can be deceiving
I’ll tell you one thing, it’s always better when we’re together

It’s always better when we’re together
We’ll look at the stars when we’re together
It’s always better when we’re together
It’s always better when we’re together

And all of these moments just might find their way into my dreams tonight
But I know that they’ll be gone when the morning light sings
Or brings new things for tomorrow night you see
That they’ll be gone too, too many things I have to do
But if all of these dreams might find their way into my day to day scene
I’d be under the impression I was somewhere in between
With only two, just me and you, not so many things we got to do
Or places we got to be we’ll sit beneath the mango tree now

It’s always better when we’re together
We’re somewhere in between together
Well it’s always better when we’re together
It’s always better when we’re together

I believe in memories they look so pretty when I sleep
And when I wake up you look so pretty sleeping next to me
But there is not enough time
And there is no song I could sing
And there is no combination of words I could say
But I will still tell you one thing
We’re better together