Tulin eile hilja töölt koju. 21:30 umbes. Laadisin kõhu täis ja siis mõtlesin niisama aega surnuks lüüa, kuna olin üsna väsinud. Ja ühel hetkel kuulsin köögist võõrkeelseid naishääli. Hmmm..

Iseenesest mõistetavalt läksin uudistama – neid oli neli. Serbia ja Horvaatia tsikid. Päris kenad. Tuli välja, et mingitsorti rahvusvahelised päevad TTÜ-s. Üks tuttav oli nendega meie juurde tulnud, sest nad ei viitsinud Kannu pubisse minna. Mul oli küll hea meel. Võtsin kahe vahel koha sisse ja ühinesin vestlusse. Aeg lendas. Ühel hetkel palusid nad mul ka pilli välja võtta ja siis lendas aeg veel kiiremini. Ja veel – nad pidid kohe lennukile minema… which sucked… for me and them.. would have been nice to get to know each other a little closer. They did not want to leave. Had to make a last song for three times :P

In an airplane. Man sits next to a woman. One seat is between them.

Man: Hey.
Woman: Hi.

Some time passes…

M: Can I just…. (set a book in the seat between)
W: Yeah.

Some time passes…

M: Just making some notes for this book that I’m writing.

W: Oh, you’re writing a book?
M: Yeah.

W: Great.
W: Because I can read.
W: Curses quietly (bad pickup line :P)

Some time passes…

M: How long’s the flight anyway, do you know?

W: About 24 hours.
W: Plenty of time.

Grin on man’s face…

Eile polnud juba viis päeva rattaga sõitmas käinud. Õhtul oli pandav sõiduilm, seega läksin Tipikate Rattamatkaklubilistega väntama. Panime läbi Pääsküla raba Sakusse ja sealt Kiisale. Teised läksid grillima, aga ma pedaalisin kohe tagasi trenni mõttes. Tagasi oli keskmine kiirus ~29km/h. Sõit kokku 55km. Kodus tegin veel 60 kätekõverdust, 60 kõhulihastele ja 60 seljale.
Põhimõtteliselt peaks rohkem tegema, aga ei olnud tahtejõudu nii palju enam. Ja miks üldse teha? Et füüsis saaks sama palju trenni nagu vaim. Vaim jaksab rohkem kui füüsis on treenitud. Ja tööd on palju. Minu töö on peamiselt seotud mõtlemisega. Seega – Quid pro quo.