Mõtlesin, et hakkan nüüd minagi siis seda va blogi asja ajama. Täna on selleks mõnes mõttes täiesti sobiv aeg. Sai käidud F8 filmiõhtul jällegi. PÖFF’i ja Sleepwalkersi tegijad näitasid huvitavaid anima- ning lühifilme. Alati pärast taoliste mõttega üllitiste vaatamist panen ma tähele, et vajun mõttesse ning kaldun ennast analüüsima. K***, ma tahan ju endast aru saada. ning kirjutamine on üks paremaid väljendusviise. Samuti on hea öelda k****. Vabastav, nagu aevastaminegi…
Täna ma leidsin, et minus on mitmeid vastakaid tundeid. Eksistentsiaalid. Kompleksid, mis minust inimese teevad. Ühed tahavad, et ma kõik tunded välja laseks, teised hoiavad mind tagasi. Hirm, äng, armastus, vabadus. Siis mõistsin – ma olen olnud üksildusele kalduv. Mis sest, et olen suhtleja, võin täiesti vabalt ükskõik kellega suhelda. Kuid ma ei lase ühtegi inimest liiga lähedale. Kompleksid. Hirm. Täiesti hullumaja kui inimlik ma olen. Mõned saavad lähedale, päris lähedale, ent lõpuks tõrjun ma ikka inimesed endast eemale. Mitte täiesti, aga natuke. Et ruumi saada. See on mu iseloomu sisse kirjutatud.
Tegelikult olen ma muutunud. Linnas oldud aastad on mind avatumaks muutnud. Inimesed kellega ma tuttavaks olen saanud on mind muutnud. Paremaks. Seda teevad avatud inimesed. Nad teevad seda väga lihtsalt. Nad räägivad ükskord sulle mingitest asjadest, millest ise ei räägiks. Ning siis hakkad mõtlema, mispärast sa ise selline ei julge olla. Jah, just, ei julge! Kõik mida ma saavutada tahan jääb julguse taha pidama. (Või harvemini laiskuse.) Hirm on see, mis takistab. Hirm sõnade mõju ees. Täiesti labane hirm selle ees, et sõnad ei too vajalikku tulemust. See tähendab siis endale meelepärast tulemust. Ja siis jäävadki need sõnad sisse, välja ütlemata. Tekib äng.
Ärge saage valesti aru – ma ei ole üldsegi mitte õnnetu seepärast. Ma meeldin endale. Kuid mu kannatlikkus saab ükskord otsa. Kui kaua suudan ma ise enda soovide täitumist takistada ah? Homsest üritan natuke end parendada. Julgus aitab. Tekitab vabaduse tunde. Kuradile eksistentsialistlikud kompleksid. Noh, need samad, mis mulle mu enda jala ette panevad.
Eksitentsialistlikud kompleksid
Tere, mina olen Hillar! Olen nagu sibul.
Mõtlesin, et hakkan nüüd minagi siis seda va blogi asja ajama.
Täna on selleks mõnes mõttes täiesti sobiv aeg. Sai käidud F8 filmiõhtul jällegi. PÖFF’i ja Sleepwalkersi tegijad näitasid huvitavaid anima- ning lühifilme. Alati pärast taoliste mõttega üllitiste vaatamist panen ma tähele, et vajun mõttesse ning kaldun ennast analüüsima. K***, ma tahan ju endast aru saada. ning kirjutamine on üks paremaid väljendusviise. Samuti on hea öelda k****. Vabastav, nagu aevastaminegi…
Täna ma leidsin, et minus on mitmeid vastakaid tundeid. Eksistentsiaalid. Kompleksid, mis minust inimese teevad. Ühed tahavad, et ma kõik tunded välja laseks, teised hoiavad mind tagasi. Hirm, äng, armastus, vabadus.
Siis mõistsin – ma olen olnud üksildusele kalduv. Mis sest, et olen suhtleja, võin täiesti vabalt ükskõik kellega suhelda. Kuid ma ei lase ühtegi inimest liiga lähedale. Kompleksid. Hirm. Täiesti hullumaja kui inimlik ma olen. Mõned saavad lähedale, päris lähedale, ent lõpuks tõrjun ma ikka inimesed endast eemale. Mitte täiesti, aga natuke. Et ruumi saada. See on mu iseloomu sisse kirjutatud.
Tegelikult olen ma muutunud. Linnas oldud aastad on mind avatumaks muutnud. Inimesed kellega ma tuttavaks olen saanud on mind muutnud. Paremaks. Seda teevad avatud inimesed. Nad teevad seda väga lihtsalt. Nad räägivad ükskord sulle mingitest asjadest, millest ise ei räägiks. Ning siis hakkad mõtlema, mispärast sa ise selline ei julge olla. Jah, just, ei julge! Kõik mida ma saavutada tahan jääb julguse taha pidama. (Või harvemini laiskuse.) Hirm on see, mis takistab. Hirm sõnade mõju ees. Täiesti labane hirm selle ees, et sõnad ei too vajalikku tulemust. See tähendab siis endale meelepärast tulemust. Ja siis jäävadki need sõnad sisse, välja ütlemata. Tekib äng.
Ärge saage valesti aru – ma ei ole üldsegi mitte õnnetu seepärast. Ma meeldin endale. Kuid mu kannatlikkus saab ükskord otsa. Kui kaua suudan ma ise enda soovide täitumist takistada ah? Homsest üritan natuke end parendada. Julgus aitab. Tekitab vabaduse tunde. Kuradile eksistentsialistlikud kompleksid. Noh, need samad, mis mulle mu enda jala ette panevad.
Tulevikus kirjutame! Julge hundi rind on rasvane.