Push yourself. Physically, mentally, you gotta push, push, push. [David Gallo (marine scientist)]

Milleks sa võimeline oled? Kas sa tead? Mina ei tea, seega üritan pidevalt kombata nii füüsiliste kui vaimsete võimete praegust maksimumi. Ainult nii on kiiresti võimalik üles leida oma nõrgad ning tugevad küljed.

Kui kõrvalkontori poisid tulid kaks nädalat tagasi lagedale ideega minna triatlonile (väikesele triatlonile), ei kahelnud hetkekski, et tahan seda proovida. Rattaga olen sinasõber ning jooksmisega samuti. Ainult ujumise arvasin nõrgaks küljeks olevat. Aga mis siis? Proovida tuleb ikkagi. Registreerisime viiekesi Kubija minitriatlonile. Meeste põhidistants koosnes: ujumine 380m + rattasõit metsas/asfaldil 18km + jooksmine 4,2 km. See on umbes 1/10 klassikalisest triatlonidistantsist (3,8km+180km+42,195km). Peale minu ei harrastanud ükski meist viiest regulaarselt ühtegi neist aladest. Hullud mehed. Kõik arvasid, et omavahelises konkurentsis olen tugevaim mina.

Pühapäeva (05.07.2009) hommikul kell 7 laadisime rattad Tallinnas käru peale ja algas tee Võrusse. Keegi vahepeal vedelaks ei löönud ning kell 11 olime Kubija järve ääres. Stardini oli üks tund. Teiste jaoks tundus see uskumatu, mida nad kohe-kohe ette võtavad. Tohutu eneseületamine aktiivselt mittesportivatel suitsetajatel :D Võistlejatele joonistati markeriga näo, käte ning jalgade peale numbrid. Mina sain 25. Kell 11:55 liikusime järve äärde.

Start!

Tuleb ring peale teha väikesele Kubija järvele. Rattapüksid jätan jalga. Esimese poi poole alustan mõõduka krooliga. Tehnikat pole mul ollagi. Eks see rohkem selline rapsimine on. Ja ei jaksagi pikalt. Mõtlen, et ma ei jaksa seda lõpuni ujuda. Alles üks neljandik tehtud ja juba jõud raugeb :S Ei, alla ei saa anda! Teisest poist edasi lähen selili ja kasutan rohkem jalgade tööd. Sedasi tehnikaid vaheldumisi kasutades ikkagi rühin lõpuni välja; meie viie hulgast väljun veest neljandana. Teadsin, et ujumine on mu nõrk ala ja nüüd sai see kinnituse.

Vahetusalasse oli ülesmäge ja suundun sinna kerge sörgiga. Tõmban rattasärgi selga, naelikud jalga, kiivri pähe ja võtan ratta ning jooksen sellega vahetusala lõpuni. Meie viisiku seas olen sel hetkel kolmandaks tõusnud. Hüppan selga ja alustan väntamist. Esimesel sirgel võtan särgi seljataskust rattakindad ning tõmban kätte. Tunnen jalgades ebatavalist väsimust. Miskipärast ei ole üldse tavaline sõidutunne. Mõistan, et eelnev ujumine ja rütmivahetus on põhjuseks. Keha pole sellega harjunud. Aga 18km tuleb ikkagi läbida…

Esimese ringi alguses möödun meie teisest numbrist. Maastikul on üllatavalt raske. Lihtsalt ei ole samasugust teravust jalgadest nagu tavaliselt. Ringi esimene pool on kõik maastikul, päris raske väntamine. Teine pool on osaliselt asfaldil ja saab natuke langustel puhata. Ringi lõpp on jälle juurikaid ning muda läbiv katsumus.

Teine kuni neljas ring tulevad veidi kergemini. Jalad on rattasõiduga harjunud ja teevad harjumuspärasemat tööd. Kolmandal ringil teen ringiga sisse meie viimasele mehele. Minule tegid ringiga sisse umbes viis triatlonisti. Kui ma jõuan vahetusalasse on kiirematel meestel võistlus juba lõppenud.

Vahetusalas viskan kiivri peast ja kindad käest ning tõttan kohe jooksurajale. Läbida on vaja kaks ringi. Umbes kolmsada meetrit saan joostud kui tunnen, et jõud raugeb tasapisi ning takkatipuks hakkab pistma (treenitumatel jooksjatel hakkab pistma maksimaalse pingutuse ajal, mis mul kahtlemata oli). Võtan tempot alla ning korrastan hingamise. Selle tõttu saavad kaks jälitajat minust mööda. Aga midagi pole parata, ma lihtsalt ei saa hetkel tempot tõsta, muidu jooksen ennast täitsa kinni. Lähen oma kiirusega edasi. Tagantjärgi tarkus: oleksin pidanud jooksuetappi pisut aeglasema tempoga alustama, et keha harjuks jooksmisega. Nii saanuks pistmist vältida.

Teist ringi alustades näen ees oma pundi meest. Otsustan ta kinni püüda ja lisan veidi kiirust. Selgub, et ta on hoopis esimesel ringil ja ma olen tast juba rattasõidus millalgi mööda saanud. See on hea uudis. Jooksen mööda. Pool kilomeetrit enne finišit tõstan tempot veel ning lõpetan tugeva spurdiga. Isegi kommentaator peab vajalikuks märkida, et mehel on veel selline lõpuspurt varuks, et hoia ja keela. Tõsi, ei osanud triatlonil oma jõuvarusid hinnata ja neid rajale jätta.

Finiš!

Tulemus 1h 17m 3.8s. Meie seltskonnast kõige kiirem. Järgmine mees jäi maha 13 minutit. Minul üldarvestuses 30 koht. Keegi meist viiest ei katkestanud.

Kubija XI minitriatlon

Järeldus: triatlonis on üks raskemaid osasid alade vahetamine ja uude sisse elamine. Keha pole sellise vahetusega harjunud ning ei suuda tavarütmis tegutseda, kui võrrelda lihtsalt üksikalana rattasõitu või jooksmist. Sisseelamine võtab aega. Aga kui rütm on saavutatud, saab oma tavalist üksikala tunnet kogeda, kuigi maksimumjõud on madalamal tasemel.

Teine järeldus: Ka mittesportlane suudab läbida sellise väikese triatloni.

26. juunist kuni 28. juunini toimusid Käärikul kümnendad tudengite suvemängud. Osalejaid oli üle 500. Võitjaks osutus teist aastat järjest TLÜ ja aktiivseima kõrgkooli karika viis koju juba neljandat korda järjest TTÜ.

Pildid suvemängudest leiab järgmistelt aadressidelt:

• TTÜ Fotoklubi (Priit Tiganik)
• TTÜ Fotoklubi (Marko Vilberg)
• Hardi Niiler
• Kerly Ilves
• Tarmo Haud
• Ardo Säks

Ja avalikustatud on ka suvemängude tulemused

Pikemalt kirjeldan alasid, milles ise osalesin.

Tallinn – Kääriku 250 (ehk TTÜ lipu viimine Käärikule tavaliste jalgratastega)

Tallinna Tehnikaülikooli Rattamatkaklubi eestvedamisel sõitsime ka sel aastal kooli eest Käärikule koos TTÜ lipuga. Sel aastal oli see seitsmes kord. Minul teine. Võrreldes eelmise aastaga oli mu ettevalmistus teist masti – ratta seljas läbitud kilomeetreid oli kogunenud juba üle 1000 (möödunud aastal paarsada). Enne sõitu sain paar kommentaari, et need inimesed ei ole normaalsed, kes sellise sõidu ette võtavad. Ma olen nõus, ei ole tõesti. Normid piiravad selliste kommentaaride autoreid iga päev. Ma arvan, et nad on tegelikult kadedad, et “ebanormaalsed” teevad asju, mida nemad ei suuda.

Start oli umbes 04:15 ja kohale jõudsime kell 22:00. Sõiduaeg 11.5 tundi. Ülejäänud aeg kulus puhkusteks ja söögipausideks. Kõik sõitjad olid väga tublid, et jaksasid sellist tempot hoida. Suuremalt jaolt ei ole tegu sportlastega!

10 tipikat TTÜ ees valmis Käärikule väntama. Pildi autoriõigused kuuluvad Marko Vilbergile.

Umbes enne kümmet hommikul helistas mulle Rando ja teatas, et meie hinnavõrdlusportaal ei tööta. Ma olin parajasti ratta seljas ja kohe-kohe jõudmas Türile. Minu sülearvuti paiknes Tallinnas korteris ja kellelegi teisel pole teadmisi, kuidas sopso töötab. Probleem oli tõsine. Mõtlesin välja erinevaid stsenaariume. Sõelale jäi kaks: mulle tuuakse mu sülearvuti või leian internetipunkti. Uurisin välja, et Türi raamatukogus on olemas avalik nett. Aga raamatukogu avatakse alles kell 11! Täiesti uskumatu. Tuli tund aega närvitseda ja tegevusplaan välja mõelda selleks hetkeks, kui netti pääsen. Vahepeal sõitsid teised Türilt edasi, mina jäin raamatukogu avamist ootama. Kell 11 sain sisse, maksin 10 krooni tunni aja eest ja puttyga toimetades sain probleemist jagu. See võttis aega 54 minutit. Helistasin eessõitjatele ja nad olid juba Võhmas – umbes 30 kilomeetrit edumaad. Siis kihutasin ilma pausideta otse Viljandi poole ja sain nad järve ääres kätte. Terve tee sinna kimbutas mind vastutuul. Päris kreisi on üksi seda murda 60 km järjest.

Viljandist saime jälle kõik koos edasi põrutada. Nüüd hakkas ka siin väga tugev vastutuul puhuma ning takkatipuks paksult vihma kallama. Mustlas tõmbasime korraks hinge ja ootasime vihma kadumist. Võtsime suuna Rõuge peale ja tee peal saime uuesti täiesti läbimärjaks. Isegi külm oli. Edasi sõtkusime Otepääle, siis oli juba veidi vähem märg – rattasärk hakkas kehakuumuse toimel kuivama. Otepäält on juba lihtne – sealt on ainult allapoole minek. Hehe, tõusud on ka, aga neist saab enamasti languselt kogutava hooga üles. Nautisin 50km/h kiirust :D

Enne Käärikut ootasin teised järgi, et terve grupp saaks koos laagrisse sõita. Seekordne vastuvõtt oli tore. Terve tipikate telk oli rahvast täis ja kõik püsti olles laulsid “Koitu” ning sedamoodi tervitasid meie saabumist. Hea tunne oli. Peale seda saime kuivad riided selga ajada ning sauna minna.

Seinamäe 100

Seinamäe nõlv on selline, et esimest korda seda nähes tundub sealt ülesjooksmine täitsa segaste ala. Nõlva pikkus on 100m ja kõrguste vahe 43m. Hoolimata eelmise päeva pikast sõidust võtsin nõuks see nõlv alistada. Üles jõudsin 46 sekundiga. Päris normaalne aeg. Oma jooksu võitsin ära, aga teravus jalgadest puudus, et esimestega võistelda.

Seinamägi Käärikul. Pildi autoriõigused kuuluvad Priit Tiganikule.

Teatetriatlon

Kolm tundi hiljem olin Kekkose sauna juures ja ootasin triatloni starti. TTÜ esimeses tiimis. Minu õlul lasus koorem, lootused olid suured. Ikka koha peale sõit siiski. Teadsime ka, et meie ujuja pole praegu väga heas vormis, seega mul tuli tõenäoliselt viimaste seas teist vahetust sõitma hakata. Vaimus olin valmis endast maksimumi andma, kuigi teadsin, et jalad on juba omajagu koormust saanud. Pikast Kääriku sõidust oli möödas 20h.

Teateriatloniks keskendumas. Pildi autoriõigused kuuluvad Priit Tiganikule.

Startisin vist eelviimasena. Sõita tuli kolm ringi, millest igaüks pidi olema 2km. Niisiis alustasin spurtimisega kohe algusest peale. Esimesel ringil sain kätte kolm sõitjat ja teisel ringil ka kolm-neli, täpselt ei lugenud. Kuramuse raske oli, jalgades puudus igasugune värskus. Aga ma pressisin, ma tahtsin saada esimesi ka kätte. See siiski ei õnnestunud. Jõudsin vahetusse neljandana. Kuid vahetult enne tuli mulle vastu kolmanda võistkonna jooksja, seega meie jooksja läks teda püüdma. Ja tal õnnestus see :D. Meie võistkond sai kolmanda koha!

Kääriku järve jooks pühapäeva hommikul kell 9

Teadsin, et ma parimatega ei jaksa konkureerida, kuid aktiivsuspunkte TTÜ-le oli vaja ja ma tahtsin selle jooksus ka veel oma viimase panuse anda. Seega läksin starti ja pingutasin nii kuidas jõudsin. Sain endalegi üllatuseks 9-nda koha kaotades liidrile kõigest ühe minuti. Jooksin ajaga 11:51. Distantsi pikkust ei tea. TTÜ meestest parim.

Lõpetuseks

Ma sooviksin, et tipikate hulgas oleks aktiivseid sportijaid rohkem. Praegu, tõtt-öelda, teevad suure töö ära väike osa kogu seltskonnast. Mitmed neist on juba vanad tudengid, kaua me enam jaksame. Noori on vaja peale. :D Tipikaid on palju kohal, aga paljud ei tee ühtegi ala kaasa. Loodan, et järgmisel aastal TTÜ võtab nii sportlike saavutuste kui ka aktiivuse karika!

Alanud on registreerimine Tipikate Rattamatkale 2009, mis toimub 17.-19. juulil Jõgevamaal. Tegu on suurima Tehnikaülikooli suvise traditsiooniga, mis ühendab tudengeid ja mis 2009. aastal toimub juba üheksandat korda. Suurepärane aktiivne puhkus, milles on nii lõõgastust, sporti, kultuuritegevust kui lihtsalt suve ja kaastipikate seltskonna nautimist. Samuti annab rattamatk hea võimaluse näha, mis toimub Tallinnast väljaspool ning tutvuda kohale eesrindlikumate ettevõtmiste ja inimestega.

Selleks, et osa võtta ei pea olema TTÜ tudeng. Alati on avasüli vastu võetud ka teised huvilised.

Registreerimine http://ratas.tipikas.ee

Jalgratturi elu linnas on keerukas – linna vahel sõitmiseks polegi nagu päris õiget kohta. Tallinna kesklinnas on autoteel paremal juhul tehtud poole meetri laiune riba, kus vändata, halvemal juhul pole üldse midagi. Aga üsna tihti on selle riba kinni pargitud autojuhid, keda ilmselgelt ei huvita, kas auto on oma tagumikuga tee peal või mitte. Eriti on antud teguviisi võimalik täheldada tööpäeva hommikul Liivalaia Swedpanga ees. Kas finantsrahvas on ülbed või milles asi? Autod on liiga suured ja ei mahu ära?

Teine võimalus on sõita kõnniteel – seal kus jalakäijad uimerdavad. See pole muidugi otseselt jalgrataste jaoks ette nähtud, kuid seal tunnen ma ennast palju kindlamana – terveks jäämise vaatevinklist. Hommikused autojuhid pole just parimas tujus :D (Olen autos kõrvalistujana olnud küll hommikul). Ja ega nende tähelepanuvõime pole ka maksimumis, kui silmad alles unest ärganud. Seega mõistlikum on pedaalida kõnniteel, kui parajasti trenni ei tee.

Kõnniteel sõitmisel on üks negatiivne külg. Servad on vahel nii kõrged, et sealt ei saa niisama üle sõita. Lõpuks ajas see mind nii närvi, et hakkasin otsima lahendust. Ja leidsin, et kõige õigem on servast lihtsalt üle hüpata. Mõeldud-tehtud. Internetist leiab kõikvõimalikke õpetusi. Selgitasin välja, et jalgrattaga hüppamist nimetatakse inglise keeles “Bunny Hop“. Ja youtube’st võib leida antud teemal mitmeid videosid. Vaatasin paar tükki, kuidas tavalise maastikurattaga hüpata. Olen nüüd mõne nädala jooksul vahelduva eduga harjutanud hommikul tööle sõites ja muul ajal trenni tehes. Eile saavutasin lõpuks sellise taseme, et ma suudan üle hüpata kõrgemast kui tavaline 10cm kõnnitee serv. Tehnika on iseenesest väga lihtne ning kasu märgatav. Enam pole vaja iga natukese aja tagant pidurdada ja hoogu maha võtta. See on linnas jalgratturile asendamatu oskus! Soovitan selgeks õppida. Seda saab teha iga rattaga.

H21C tulemused

* Distants 4.06 km
* Aeg 00:24:20
* Koht 1 (võistlejaid vanuseklassis 29)

Tallinna teisipäevak Trummis 2. juunil 2009

Eilne teisipäevak oli mu endisel koduväljakul. TTÜ ühiselamus resideerudes käisin väga palju Nõmme pargis jooksutrenni tegemas. Kaarti nähes oli päris lihtne rajavalikut kohe tervele rajale paika panna. Teadsin enamusi kohti kust on mõistlik tõuse võtta ja kust mitte. Et hüppetorni juurest on hea trepi kõrvalt alla joosta. Ja üles saab seal tulla mööda laugemat rada, kuigi ka otsem ent järsem variant on olemas.

Orienteerumise mõttes seetõttu niivõrd huvitav ei olnudki, aga tore oli jälle Nõmmel joosta. Ja ühtlasi suutsin murda pideva ebaõnnestumise Tähetorni/Harku metsas.

Käisin ikka eile ka, aga ei tulnud üldse midagi. 40. koht ja jubedad eksimused.

Põhjuse leidmine on lihtne – sõitsin Viimsisse jalgrattaga 18km ja kolmveerand teest tuli rühkida umbes 8m/s vastutuulega. Kohale jõudes oli mul tegelikult juba mott maas. Nii ta siis läks – aia taha :D

Proovin järgmisel korral autoga saada, sest siis on Kaberneemes. 40km enne jooksu on liig mis liig. :P (sest ma tahan head kohta saada)

H21C tulemused

* Distants 4.12 km
* Aeg 00:30:14
* Koht 2 (võistlejaid vanuseklassis 57)

Otsustasin, et lähen proovin jalga neljapäevakutel ka. Kõigepealt sõitsin rattaga kontorist sinna 18km. Püüdsin rahulikult minna, aga tuul vahepeal keerutas ja ajas vastu. Ja tagasitulles oli üldse koguaeg vastu.

Vaadates eelmise nädala neljapäevaku aegu jäi mulje, et seal on tase tiba kõrgem. Tahtsin mõõtu võtta ja oma vormi testida. Aga vist on ikka umbes samalaadne tase nagu teisipäeviti, ainult jooksjaid on rohkem.

Rada oli küllaltki raske, eriti just järskude tõusude tõttu, mida oli päris ohtralt jagatud. Ja metsaalune igasugu oksarisu ja ka prügi ning traate täis pikitud. Ja jalad olid natuke rattasõidust ikkagi väsinud. Oma viga.

Kuid tulemus vägagi rahuldav, kahju, et ei jaksanud esimeseks joosta. Rikkusin vendade Nõmmikute järjestuse ära :D Heigo esimene ja Rando kolmas. Poisid on ka suureks kasvanud. Hea üllatus neile nüüd tulemusi vaadates. Kunagi sai maal Arukülas lastena suviti igasugu mänge mängitud väljas. Päris huvitav oleks mõni neljapäev trehvata. Pole palju aastaid kohanud enam.