Raisk, o-jooksus lihtsalt on kohe nii, et vahel ongi ainult perses kõik. Vigu tuleb üksteise otsa. Ilusaim käik täna oli ühe punkti vahele jätmine, duh! Tänane päevak oli Pärnu linnas Niidupargis. Seekord oli tegemist lühirajaga, ega seal pargis rohkem ruumi polegi. Continue Reading »
Raeküla jooksurada
Jooksen esimest rada, mis on kõige pikem. Seekord oli rajatüübiks tavarada. (eelmine kord Valgerannal oli lühirada). Tavaraja pikkus oli linnulennult 8.3km. Võrdluseks Tallinnas päevakutega – see on sama, mis M21A rada. Eelmisel hooajal jooksin peamiselt ainult lühirada, mis on poole lühem.
Päevaku rajad olid Reiu jõe ja Riia maantee vahelisel alal. Mitmekesine maastik – väga märgadest piirkondadest kuni liivapaljandikeni. Tihedat metsa ja võsas ragistamist. Vana raudteetamm, kust rööpad on ära korjatud. Ja seal on olemas tervisesportlastele suusa/jooksurajad. Meenutas mulle natuke Nõmme spordikeskuse ja pargi radasid, aga tõusudest tunnen tugevalt puudust. Siin on nii sile maa :P Siia plaanitakse korraliku spordikeskuse rajamist. Hea avastus igal juhul, lähen sinna kindlasti rattaga treenima ja ehk multisporti harrastama (jooks ja ratas vaheldumisi). Seal on sellist lahedat männimetsa, kus saab puude vahel kihutada. Ja väikseid künkaid. Ja Reiu jõe orgu peaks ehk uurima minema. Mine tea, mis huvitavad rajad seal veel ootamas on.
Postituse pildid on pärit Reiu puhkekeskuse kodulehelt.
Raeküla suusaradade kaart
Valgeranna männid ja liivarand
Teadmatutele – elan sügiseni Pärnus ja sel aastal ma Tallinna päevakutel ei osale. Mis tähendab, et ma ei jõua tulla kaitsma möödunud hooaja esikohta teisipäevakutel. Eelmise aasta jälitajatel on nüüd hea võimalus =) Tähelepanu – rääkisin oma venna nõusse, kes katsub minu asemel perekonna au üleval hoida H21C klassis. Eks näeb kuidas tal läheb. ma usun, et ta on võimeline esikohta püüdma.
Kohale sõitsin harjumuspäraselt jalgrattaga vastutuult. Niimoodi saab jalad ilusti soojaks ja on kohe võimalik maksimaalselt pingutada. Valgerannani on 11km minu asukohast.
Päevak täna oli lahe. Esiteks siin on veidi teine süsteem. Kaardi peal tuleb ise märkida oma rada peale. Kõikide radade punktid on kaardil olemas. Kuramus, see on ju ühest küljest hea – kui jõuad vale punkti juurde, siis saad kaardilt ennast kiirelt lokeerida. Tallinna päevakutel seda varianti pole – kui oled võserikus vale punni juures, siis oled vale punni juures ja vahid pea laiali ringi ja mõhkugi targemaks ei saa.
Paningi kolmandast punnist kohe võserikus täiega mööda ja hopsti jõudsin ühe teise punktini, mis oli mul eelviimane. Sealt sain ree peale tagasi. Ajas ikka närvi küll korraks lihtne viga. Lohutasin ennast kiirema jooksmisega, nagu ikka, kui pea ei lõika, siis jalad peavad tugevad olema.
Tuli veel üks “mõnus” koht. Jooksin otse punktini ja selgus, et see raisk on teispool aeda. Jalad! Jalad! Lähme nüüd kiiresti 100m väravani ja tagasi =) Praegu vaatan, et legend on ka olemas kaardil. Seal on näidatud, et punkt on aias sees. Ainuke jama on see, et ma ei vaadanud legendi mitte kordagi. See on valel pool kaarti – kaardi taga noh :P Järgmisel päevakul olen kaardilugemise osas juba törtsu paremas vormis ehk pea jõuab jalgadele järele.
Kuule, ma ei viitsi enam pikemalt lobiseda. Orienteerumine on julmalt äge ja ma soovitan seda kindlasti proovida. Vahet pole, kas oled sportlane või üldse ei tee sporti. Eesti metsad on kõigile nii lähedal ja üks õige eestimaalane peab seal käima.
PS! Ma kavatsen kohalikel jalgealuse tuliseks ajada ehk hooaja lõikes medali noppida. Nii et hoidke alt pärnakad :D
Postituse pildi leidsin ttlogi2.blogspot.com’st.
Jalgratturi elu linnas on keerukas – linna vahel sõitmiseks polegi nagu päris õiget kohta. Tallinna kesklinnas on autoteel paremal juhul tehtud poole meetri laiune riba, kus vändata, halvemal juhul pole üldse midagi. Aga üsna tihti on selle riba kinni pargitud autojuhid, keda ilmselgelt ei huvita, kas auto on oma tagumikuga tee peal või mitte. Eriti on antud teguviisi võimalik täheldada tööpäeva hommikul Liivalaia Swedpanga ees. Kas finantsrahvas on ülbed või milles asi? Autod on liiga suured ja ei mahu ära?
Teine võimalus on sõita kõnniteel – seal kus jalakäijad uimerdavad. See pole muidugi otseselt jalgrataste jaoks ette nähtud, kuid seal tunnen ma ennast palju kindlamana – terveks jäämise vaatevinklist. Hommikused autojuhid pole just parimas tujus :D (Olen autos kõrvalistujana olnud küll hommikul). Ja ega nende tähelepanuvõime pole ka maksimumis, kui silmad alles unest ärganud. Seega mõistlikum on pedaalida kõnniteel, kui parajasti trenni ei tee.
Kõnniteel sõitmisel on üks negatiivne külg. Servad on vahel nii kõrged, et sealt ei saa niisama üle sõita. Lõpuks ajas see mind nii närvi, et hakkasin otsima lahendust. Ja leidsin, et kõige õigem on servast lihtsalt üle hüpata. Mõeldud-tehtud. Internetist leiab kõikvõimalikke õpetusi. Selgitasin välja, et jalgrattaga hüppamist nimetatakse inglise keeles “Bunny Hop“. Ja youtube’st võib leida antud teemal mitmeid videosid. Vaatasin paar tükki, kuidas tavalise maastikurattaga hüpata. Olen nüüd mõne nädala jooksul vahelduva eduga harjutanud hommikul tööle sõites ja muul ajal trenni tehes. Eile saavutasin lõpuks sellise taseme, et ma suudan üle hüpata kõrgemast kui tavaline 10cm kõnnitee serv. Tehnika on iseenesest väga lihtne ning kasu märgatav. Enam pole vaja iga natukese aja tagant pidurdada ja hoogu maha võtta. See on linnas jalgratturile asendamatu oskus! Soovitan selgeks õppida. Seda saab teha iga rattaga.
* Distants 4.06 km
* Aeg 00:24:20
* Koht 1 (võistlejaid vanuseklassis 29)
Tallinna teisipäevak Trummis 2. juunil 2009
Eilne teisipäevak oli mu endisel koduväljakul. TTÜ ühiselamus resideerudes käisin väga palju Nõmme pargis jooksutrenni tegemas. Kaarti nähes oli päris lihtne rajavalikut kohe tervele rajale paika panna. Teadsin enamusi kohti kust on mõistlik tõuse võtta ja kust mitte. Et hüppetorni juurest on hea trepi kõrvalt alla joosta. Ja üles saab seal tulla mööda laugemat rada, kuigi ka otsem ent järsem variant on olemas.
Orienteerumise mõttes seetõttu niivõrd huvitav ei olnudki, aga tore oli jälle Nõmmel joosta. Ja ühtlasi suutsin murda pideva ebaõnnestumise Tähetorni/Harku metsas.
Käisin ikka eile ka, aga ei tulnud üldse midagi. 40. koht ja jubedad eksimused.
Põhjuse leidmine on lihtne – sõitsin Viimsisse jalgrattaga 18km ja kolmveerand teest tuli rühkida umbes 8m/s vastutuulega. Kohale jõudes oli mul tegelikult juba mott maas. Nii ta siis läks – aia taha :D
Proovin järgmisel korral autoga saada, sest siis on Kaberneemes. 40km enne jooksu on liig mis liig. :P (sest ma tahan head kohta saada)
* Distants 3.5 km
* Aeg 00:38:21
* Koht 8 (võistlejaid vanuseklassis 29)
Eile oli selle aasta kõige ägedam teisipäevak. Harku metsas on palju kraave, mis on peaaegu läbimatud, aga tegelikult saab neist läbi küll, kui põlvini vesi ei heiduta :D. Mina panin otse läbi nii soistest kraavidest kui lihtsalt vesistest. Parim elamus!
Harkuga on üks imelik fenomen – nimelt mul läheb alati midagi seal valesti. See on nagu mingi needus. Üks kord juhtus sedasi, et jooksin kaardilt välja ja üsna põhjalikult. Ning mõned teisedki korrad on Harkus alati mõni punkt nihu läinud. Täpselt sedasi juhtus eilegi. Esimesest punktist kihutasin täiega mööda ja viimasest samamoodi. Võitmise isu oli nii suur! Vahepealsetes punktides suutsin end taltsutada ja kainelt mõelda. Nende kahe lolluse peale läks kaotsi 10 minutit. Olgu tahtmine kui suur tahes, vahel keha võidab mõistust, eriti lõpupoole.
Kas sa tead, kui äge on orienteerumine? Kui ühe korra tuled proovid, siis tahad veel ja veel ja veel :D