Eile polnud juba viis päeva rattaga sõitmas käinud. Õhtul oli pandav sõiduilm, seega läksin Tipikate Rattamatkaklubilistega väntama. Panime läbi Pääsküla raba Sakusse ja sealt Kiisale. Teised läksid grillima, aga ma pedaalisin kohe tagasi trenni mõttes. Tagasi oli keskmine kiirus ~29km/h. Sõit kokku 55km. Kodus tegin veel 60 kätekõverdust, 60 kõhulihastele ja 60 seljale.
Põhimõtteliselt peaks rohkem tegema, aga ei olnud tahtejõudu nii palju enam. Ja miks üldse teha? Et füüsis saaks sama palju trenni nagu vaim. Vaim jaksab rohkem kui füüsis on treenitud. Ja tööd on palju. Minu töö on peamiselt seotud mõtlemisega. Seega – Quid pro quo.

Vaatasin kesklinnas konvendis jalgpalli ja tulin sealt tagasi nii kiiresti kui jõudu/vaimu oli. Tuul oli vastu nagu alati.
Kokku oli distants spidoka järgi täpselt 8.00 km ja aega läks 19:28.

Kõva rsk, võin endaga rahul olla. Vorm hakkab tulema. Paneks homme orienteeruma ka, siis saaks ühe nädalaga 10km joosta ja 340km rattaga sõita. :D

Olen tagasi. Polnud väga hull. Füüsiline ettevalmistus on väga hea. Sõit oli kogu ürituse parim osa!

Kohapeal oli igav. Võistlustest ma osa ei saanud võtta, kuna ma ei ostnud piletit. Õhtul seal miskid peod, aga andke andeks, need ei kõlvanud minu jaoks. Ilm oli märg. Üle kahe kuu pruukisin esimest korda jälle alkoholi.

Kaotused: telefon ei tööta korralikult (sai märjaks vist)
Mingi pooletoobine joodik on mu kalli jalgratta tagumise velje banaaniks väänanud või maganud või kukkunud peale.
Telefonist on poh, aga ratta rikkumine ajas ikka meele mõruks küll.

30 minuti pärast olen TTÜ ees. Sealt algab start Tallinn-Kääriku 250 km pikkusele sõidule, mis tehakse jalgratastega. Umbes 22-23 ajal peaksime jõudma Käärikule. Hetkel loodan, et vastutuult ei ole ja vihma ei saja.

Jõudu!

Võtsin šampusegi kaasa.

Mul oli igatahes väga vinge hooaja algus, aitäh rajameistritele Indrekule ja Jaanusele.

Meenub relvastatud valvega betoonblokkide, muda, juurikate ja kändudega metsarajakene. Eriti hästi jäi meelde, kui tagantpool tuli kellegi suust spontaanselt “whoa!” kui ta ilmselt mudasse parajasti sisse sõitis, ahahaa :D Nalja sai. Ise sõitsin ka ühele kännule otsa, niiet tagaots õhus.

Ja sedasi pole ma veel kunagi oma sünnipäeva alustanud – rattakummi vahetades.
Retsept sellele politseinikule, kes viitsis aidata.

Ja siis pärast parandamist kimasime Milenaga kahekesi tagasi. Üldse ei viitsinud, täitsa ära väsitas. Ma olin alles kolmandat päeva ratta seljas sel aastal. Juba 116 km tehtud.