Täiesti kutu pärast Jõulumäe maastikku

Pool liitrit vett läks nagu kerisele finišeerimise järel. Ma olin tõesti väsinud: 20°C leitsak ja tugevalt reljeefne Jõulumäe maastik imesid kõik mahlad välja. No rada oli ka kirjade järgi lausa 8.6km, pikalt rassimist. Ma ei ole sellise reljeefiga pea üldse kokku puutunud. Teist korda elus, eelmise reljeefilaksu sain Rannametsa päevakul. Kaks imelikku viga tegin ja mitmes kohas oleks saanud etapi lühemalt võtta, kuid üldjoontes jäin seekord orienteerumise osaga rahule. Seekord ei jäänud rahule, et ma joosta ei jaksanud. Üleeilne tugev trenn ja rattasõit päevakule jätsid jalgadesse oma jälje ikkagi.

Päevakule sõitsin kohale jälle rattaga. Üks ots tuli umbes 24km. Tunniga olin kohal. Sõitsin jälle Uulu metsadest ja vanast sõjaväeosast läbi ning Uulus läksin teisele poole Riia maanteed, et seal metsa vahel Jõulumäeni edasi minna. Aasta esimene kukkumine õnnestus nii, et Jõulumäe kandis jäi esiratas kurvis miskisse pehmesse pinnasesse kinni ja lendasin hopsti üle ratta. Jalg jäi raami taha kinni. Õnneks oli pehme sorti pinnas ja sellest tuleb ainult üks sinikas. Pärast päevakut pidi veel tagasi sõitma :D Ega tegelt isu ei olnud. Jalad olid täitsa pehmed. Tegin Uulu surnuaia juures lühikese viieminutise pausi.

Suurepärane orienteerumiskool endale. Jõulumäel on olemas ka orienteerumise õppimiseks püsirada. Ostan järgmisel nädalal Ok Westi käest mõned Jõulumäe kaardid ja lähen teen o-trenni. Põhja-Eestisse tagasi minnes ma sellisel maastikul niisama lihtsalt joosta ei saa.

Sodisin Mareki kaardile punasega enda raja juurde. Mul skännerit pole võtta kusagilt.