Pole tugevamat edasiviivat jõudu, kui oma tulevastele tegevustele mõtte andmine. Oma tegevuste reaalsete eesmärkide mõistmine.

Tahan aasta pärast olla ka praegusest palgatöö variandist sõltumatu. Kaks aastat olen teinud tööd töövõtulepingute alusel, mis tähendab, et mul on küllaltki palju vabadusi, mida tavalisel tööinimesel ei ole. Ma teen tööd seal, kus on võimalik sülearvuti käima panna ning on olemas internetiühendus. Näiteks rongis, bussis, isegi kohvikus (on tõesti juhtunud), kodus, kliendi kontoris… teisalt on tähtajad mõnikord niimoodi rünnanud, et olen sunnitud tegema ülipikkasid töönädalaid. Aga kellegi teise hüvanguks…

Sõltumata sellest fööformaadist ei ole ma piisavalt vaba, et ühel hommikul otsustada ning võtta kaks kuud puhkust. (Ma ei suudaks nii pikalt puhata nagunii, võibolla suudaks aktiivpuhkust spordiga; aga lihtsalt see mõte iseenesest, et ma saan võtta puhkust siis kui ma tahan, on lahe). Möödunud aastal ma võtsin kuu aega. Siis tuli tööisu tagasi.

Seega – 2009 aasta eesmärk – panna püsti vähemalt 3 internetiäri.
Miks – sest ma tahan veel suuremat vabadust. Vabadus tähendab mulle iseenda jaoks töötamist.

Ligi kaks kuud pole kribanud (palju muud on teha); püüan seda blogi siin siiski elus hoida.

Edu valem 1

Läbipaistva taustaga (transparent).Musta taustaga.

Tulin eile hilja töölt koju. 21:30 umbes. Laadisin kõhu täis ja siis mõtlesin niisama aega surnuks lüüa, kuna olin üsna väsinud. Ja ühel hetkel kuulsin köögist võõrkeelseid naishääli. Hmmm..

Iseenesest mõistetavalt läksin uudistama – neid oli neli. Serbia ja Horvaatia tsikid. Päris kenad. Tuli välja, et mingitsorti rahvusvahelised päevad TTÜ-s. Üks tuttav oli nendega meie juurde tulnud, sest nad ei viitsinud Kannu pubisse minna. Mul oli küll hea meel. Võtsin kahe vahel koha sisse ja ühinesin vestlusse. Aeg lendas. Ühel hetkel palusid nad mul ka pilli välja võtta ja siis lendas aeg veel kiiremini. Ja veel – nad pidid kohe lennukile minema… which sucked… for me and them.. would have been nice to get to know each other a little closer. They did not want to leave. Had to make a last song for three times :P

In an airplane. Man sits next to a woman. One seat is between them.

Man: Hey.
Woman: Hi.

Some time passes…

M: Can I just…. (set a book in the seat between)
W: Yeah.

Some time passes…

M: Just making some notes for this book that I’m writing.

W: Oh, you’re writing a book?
M: Yeah.

W: Great.
W: Because I can read.
W: Curses quietly (bad pickup line :P)

Some time passes…

M: How long’s the flight anyway, do you know?

W: About 24 hours.
W: Plenty of time.

Grin on man’s face…

Hr Seedre sai hakkama hiilgava teosega. Minul leidis see koha töölaua taustapildina.

Nädal tagasi laupäeval. Tuleb neiu mu juurde. Kergelt napsune. Räägib mulle midagi, lasen kõrvust mööda, vastan midagi suusoojaks. Vestlen teistega edasi. Tõusen ja lähen eemale. Otsin uusi vestluskaaslasi. Leian, räägin. Tuleb svipsis G, sõnab: “Tead, see tsikk, M, seal tantsupõrandal ütles just, et ta pani sulle silma peale.” Ütlen: “Ma tean, sain sellest ammu aru. Juba mitu tundi tagasi. See on ju nii lihtne.” G: “Sul on mingi kuues meel? :P” H: “Tundub nii jah.” Noh, hea teada, aga mul oli lihtsalt ükskõik.

Eile, laupäeval.
Ostsin lille… või see tähendab, et roosi, kolmeharulise roosi. Sõbrannale sünnipäevaks lisaks kotis peituvale maitsvale kingile. Müüjanna soovitas seda lille, roosi. Pani veel mingi paela ümber, et ilusam oleks. Maksin.
Hakkasin ära minema, siis ta ütles mulle: “Te näete väga lahe välja.”
Keerasin pilgu tagasi, naeratasin ja sõnasin: “Aitäh”.
Ja läksin lihtsalt ära.

Ma isegi ei ürita, need lood juhtuvad koguaeg. Mis see on? Aura?

Teadagi, tegelikult mulle meeldivad komplimendid. Täpselt samamoodi nagu kõigile teistele. Loodan, et mu ülbus ei kasva.

Eelmise aasta oktoobris avasime Ollalaa/FK ruumides oma kinnise baari. Tundus väga lahe mõte ja see töötas tegelikult igal peol. Sealt saigi alguse mu huvi joogisegamise vastu. Ükskord ma viisin selle isegi ühele üritusele Lõuna-Eestis.

Ja nüüd pidi Ollalaa jälle ära kolima, sest kolmas ühikas lammutatakse maha. Aga jooke ei tahtnud TTÜ peamajja viia, seal pole nendega nagu midagi peale hakata. Kuna baar suures osas oli ja on siiski minu lapsuke Ollalaas, siis otsustasin selle enda juurde kolida. Kui veel sügavkülma kuskilt saaks, oleks jääd võimalik hoida ja saaks šeikima hakata.

Külalised on oodatud :D